Südatalv tundub vabaõhuürituse korraldamiseks esmapilgul halvim aeg, kuid ometi on Viljandi Tuled osutunud värskeks vahelduseks. Kogu suve jagub kõikjal Eestis festivale – talviseid on mõistagi palju vähem. Nii võiks Viljandi Tuled edukalt täita seda tühimikku. Algus on tehtud ja see on kiiduväärt. Visuaalkunstifestival Viljandi Tuled tutvustab end kui platvormi, kus kohtuvad ja põimuvad arhitektuur, valgus, muusika, kunst ja multimeedia. 2020. aastast toimuv festival püüdis sel aastal olla külastajatele varasemast kättesaadavam, leitav laiemale publikule. Liikus rohkem õue, linnaruumi ja vabasse õhku ning ka linnasüdamest välja. Kuigi Viljandi pole teab mis suur linn, oli teoseid ja aktsioone Viiratsi jalakäijate tunnelist Valuoja oru ning järveäärse bangaloni.

Viljandis on taibatud, et ka talvel vajatakse festivali – läbimõeldud ja süsteemselt koostatud kultuuriprogrammiga üritust, millele annab plusspunkti võimalus külastada seda koos lastega. Eesti talv oma kõledusega seab küll piirid ning korraldajad on mõistnud, et kasutada tuleb lühemaid formaate. Kuigi programmis oli ka pikema kestusega üritusi, mis koliti siseruumidesse (kontserdiõhtu, Drink & Draw sessioon), siis laias laastus oli valdav kontseptsioon, et kõik on kogetav, jälgitav ja läbitav suhteliselt lühikese ajaga. Festivali korraldustiim manitses küll huvilisi igal sammul soojalt riietuma ja kõledas tuules sai end sooja teega kosutada, kuid ühel hetkel murdis külm siiski ka kõige vaprama külastaja riietest läbi. Eriliselt kahju oli vabaõhukino seansist Arkaadia aias. Selle kirjelduses avaldati lootust korraldada filmiseanss, mis oleks peale klassikalise vabaõhukinoõhtu ka „visuaalne ja kehaline kogemus omaette“. Paraku oli karge talveõhtu ilmselt nii mõnegi külastaja jaoks siiski liiga ekstreemne.

Festivali raames leidus üritusi ja teoseid mitmel pool linnas, suurema osa moodustasid siiski visuaalkunstiteosed. Teisel päeval toimunud Adeele Jaago luulelüürika pakkus hea vahelduse üldiselt pigem visuaalsele festivalile. See põimis tuntud eesti autorite loodusluulet Jaago enda loominguga, taustal Jaan Jaago meditatiivsed elektrikitarrihelid. Kui valitud klassikaline luule oli romantiline ja mõtisklev, siis Jaago tekstid peaaegu et ühiskonnakriitilised, õigem oleks vist öelda isegi LINNAkriitilised. Tekstid keerlesid kasvava linna ja autostumise ümber, aga oli ka inimmõõtmelist linna romantiseerivat sõna- ja mõttemängu. Et kogu luulepooltund toimus linnast väljas, liiklussõlme all paiknevas jalakäijatunnelis, võimestas see Jaago luulet, tegi mõjusamaks ja moodustas Kristiina Ehini terav-kaasaegsete ridadega nauditava terviku.

Festivali olulisimaks teoseks kujunes Valuoja oru valgus- ja heliinstallatsioon, mille autoriks oli valguskunstnik Martin Makarevitš. Koos Argo Valsi heliteosega, mida igaüks sai oma nutiseadmest live-ülekandes kuulata, avanes suurejooneline valgus- ja helimaastik, mille mastaapsust oli tajuda juba kiirel möödasõidul, kuid mis lausa kutsus end põhjalikumalt avastama. Valuoja orus muutsid puude külge kinnitatud valgusribad värve, tekitades tunde, justkui suhtleksid puud omavahel. Sügavrohelised, valged ja violetsed toonid peegeldusid oja voolavas vees ja lumelt, muutes ümberkaudse oru värviliseks. Parima elamuse sai puusalude vahel aeglaselt konnates, vahepeal ühe ja teise tüve najal puhates ning lastes Valsi otsingulistel helidel end kaasa kiskuda. Kes Viljandit veidi rohkem tunneb, see teab, et kuigi Valuoja oru hõredate salude ja teede ämblikuvõrgu kohta ei saa küll öelda hüljatud paik (selle nimel on tehtud just viimastel aastatel tööd, et roheala linnaga paremini liita), ei ole see siiski kindlasti Viljandi kõige populaarsem koht. Valsi valgusmäng andis võimaluse juhuslikel jalutajatel, aga ka spetsiaalselt selle jaoks Valuoja äärde jõudnutel see talvel üsna mahajäetud paik enda jaoks ümber mõtestada.

Kolmandat korda toimunud Viljandi Tuled pakkus kolme päeva jooksul publikule hulga üritusi, mis avardasid edukalt arusaama linnaruumist, kunstist ja selle rollist linnas, aga ka Viljandist endast. Tuleb tunnistada, et kuigi käisin ka möödunud aastal läbi installatsiooniruumid kesklinna mahajäetud hoonetes ja visuaalne kogemus oli mõjus, siis üldine arusaam sündmusest jäi pigem tagasihoidlikuks. Nüüd, kolmandal aastal oli korraldustiim teinud tublit tööd ning festival oli rohkem esil sotsiaalmeedias ja avalikus ruumis. Mitmel pool tuldi teostega mahajäetud siseruumidest õue, laiema publiku – linnarahva, ka juhuslike möödujate silme alla ning kesklinna piiridest väljapoole. Kui hüljatud hoonetesse loodud installatsiooniruumid võivad edukalt aidata neid hooneid tagasi „ellu“ integreerida, siis seekordne, rohkem laiali laotunud festival püüdis justkui tervet linna selle elanike ja külaliste jaoks avardada, siduda ühte serva teisega ning tuua võibolla vähetuntud paiku rohkem inimeste teadvusesse. Pisut jäi taotluse täitumiseks puudu ajast ning üritustest-teostest, kuid festival Viljandi Tuled on veel suhteliselt noor ning täiesti arusaadav, et formaadi väljatöötamine võtab aega.

Mõeldes tagasi lõppenud visuaalkunstifestivalile on tugevamalt settinud kogemus Viljandi Tuledest kui ühest suurest koordineeritud rehabilitatsiooniprogrammist (kui seda veidi huumoriga võtta, loomulikult) Viljandi linna hüljatud või veidi stagneerunud paikadele. Üldse mitte tahtes olla ülekohtune Viljandi linna ja sealse entusiastliku kogukonna suhtes – miks ei võiks kujuneda Viljandi Tulede festivalist talvine meelitaja, mis koos suvise Viljandi folgiga aitaks pimedal ja külmal ajal avada linna võlusid. Selle jaoks on potentsiaali küll.