Teisisõnu, elu läheb edasi ja Rene Liivamägi protest oli lihtsalt järjekordne tilk ilmselgelt täitumatusse ämbrisse, kuhu tegelikult on praeguseks kogunenud juba päris muljetavaldav kogus tülpimust ja vastumeelsust Joala monumendi rajamise protsessi osas. (Justnimelt protsessi osas, sest monumendi kui sellise ega ka Jaak Joala mälestuse austamise osas ei ole kellelgi pretensioone. Siinkohal on vastukarva just see, kuidas on jõutud antud tulemuseni ja mis vahenditega. Kiiresti, poolikult ja rahmeldades on läbi viidud konkurss, mida ka Kujurite Ühendus boikoteeris. Ligi tuhande inimese, sealhulgas umbes 500 Viljandi kodaniku allkirja, mis selle protsessi hukka mõistsid ega linnakunstniku tungiv soovitus konkurss uuesti korralda ei pannud protsessi eestvedajaid järgi mõtlema.) Selle ämbri põhja on ühel või teisel hetkel tehtud auk, millest kõik need tilgad, kõik need arvamused ja inimeste allkirjad sujuvalt välja sulisevad ja protsess jätkub vankumatult. Tähtajad ei muutu, komisjoni ei revideerita, teos on see, mis sai valitud ja tehakse valmis selle aasta jooksul, sest et juubel ju. Ainuke argument on, et siis peaks ju jälle 10 aastat ootama, kui kogu protsessi otsast alustada. Minu isiklik küsimus sel kohal oleks, et miks peab? Miks ei võiks monument kerkida 71. sünniaastapäeva puhul? Ei ole paslik? See kõik selleks, tegelikult ma ei taha rääkida Joala kuju protsessist või sellest, mis mina sellest arvan. 

Mina tahan keskenduda Liivamägi valgussammastele, mis korraks, pühapäeval 21. detsembri päevavalguses varjamatult üles pandi ja mis pimeduses jälle kadusid. See tegevus ja see vormistus on just täpselt see, millesarnast mina pooldan. Ma tahaks näha avalikus ruumis rohkem isetekkelist loomingulist manifestatsiooni. Tundub, et Rene teos on inspireeritud detsembri algusest saati maailma vallutavate monoliitide seeriast. Ütleks, et see on selgelt selle seeria üks järjekordne element. Täpselt samamoodi nagu Stanley Kubricku filmi “2001: Kosmoseodüsseia” alguses ilmuv must monoliit paneb ahvikarja maailmas kahtlema ja tekitab uudishimu, on viimase kuu aja jooksul praeguseks juba üle terve maailma ilmuvate monoliitsete obeliskide eesmärk minu jaoks sama –  panna see meeletult suure inertsi peal liikuv inimühiskond hetkeks sellesse seisundisse, et “OOTA KORRA!”. Kas asjad ikkagi on päris nii, nagu ma arvan ja kas nad peaks nii olema? Selge on see, et teeme-nii-nagu-me-oleme-alati-teinud suhtumine ei päde ja viimase aja sündmused, juba enne ja paralleelselt praegusele pandeemiale, liiguvad järjest rohkem selle suunas, et maailm on pöördumatult muutunud ja me ei saa enam loota, et me ühel hetkel naaseme sellesse samasse seisu ja sellise elu juurde nagu varem. See ei olegi vajalik, sest kui üldse on midagi, mida see praegune asjade seis kõige rohkem on arendanud, siis on selleks meeletu (enese)kriitika. See kriitika on viinud tegelikult arusaamale, et mingi kriis ei ole meie elu hävitanud, vaid paljud asjad on olnud väga hapud juba väga pikalt. See kõik lihtsalt tuleb nüüd ilmsiks läbi selle kriitilise pilgu. Siinkohal ongi minu jaoks Liivamägi monoliidid täpselt õige koha peal. Pöördumatu või mitte, tõenäoliselt Joala monument ikkagi oma vormi leiab, sest vundament on juba valatud ja kujur on oma töö teinud. Protsess käib, hoolimata vastumeelsetest allkirjadest, Kujurite Ühenduse boikotist ja linnakunstniku vastupidistest soovitustest. Sellepärast ongi kõige olulisem, et Rene Liivamägi sellesse õigesse kohta mõttekriipsu asetas. Eks see saab olema Jaak Joala kuju väga vajalik osa. Igal kujul on oma lugu, seekord siis selline. Püütud on sellest ka mööda hiilida, et sellisest vastumeelsuse energiast kantuna seda kuju püsti panna ei oleks praegusel hetkel viisakas ja see rahuolematus ei ole Jaak Joala mälestuse suhtes aupaklik. Viisakas või mitte, ma loodan, et selle tulevase monumendiga seoses räägitakse alati kõikidel vanalinnatuuridel ja Posti tänava pargist mööda minnes ka Rene Liivamägist, kes on väga rafineeritult ja õigel hetkel läbi oma kunstilise väljendusviisi markeerinud ära nii enda, kui ka paljude teiste inimeste seisukoha, et “oot oot, kas me nii teemegi siis asju?”. Ja kui selle vastus on “me oleme varem ka nii teinud,” siis see võiks tekitada ainult lisaküsimusi, mitte lõpetada vestlust. 

Täiesti ilma eelarveta, konkursita ja igasuguse ussitamiseta on Rene andnud (vähemalt minu jaoks) sellele tulevasele kujule positiivse varjundi ja kunstilise tähenduse, mis küündib kaugemale kui siiamaani õhus olevad põhjendused, mis kahjuks peale mitmete artiklite läbilugemist ei tõuse kõrgemale kui “see on vaja see aasta ära teha, ükskõik mis hinnaga.” 

Aitäh, Rene!

Mikk-Mait Kivi,
Visuaalkunstifestivali Viljandi Tuled korraldusmeeskonnast

(Artikkel ilmus ka täismahus 29. detsember 2020 Sakala arvamusloona - https://sakala.postimees.ee/7143110/mikk-mait-kivi-iseseisev-installatsioon-viljandi-vanalinnas)