Tartu on otsustanud tänavu aastavahetuse ilutulestikku mitte korraldada ja annetada sellele planeeritud raha toidupangale. Tallinn seevastu on otsustanud teha ilutulestikku rohkem kui varem, kuues linnaosas eraldi. Mõlema otsuse taga on argument sama: vältimaks suuri kogunemisi pandeemia keskel. Ma ei ole kindel, kui paljud inimesed oleks Mustamäelt, Lasnamäelt, Piritalt ja mujalt linna kokku kogunenud selmet väiksemates gruppides aastavahetust tähisatada. Palju neid ikka eelnevatel aastatel äärelinnadest seda suurt ilutulestikku linna vaatama on tulnud? Mina ei tea. Ju seal mingid argumendid selliseks korralduseks on, hetkel jäävad need mulle arusaamatuks ja tundub nagu, et kogunemisi siiski toimub rohkem ja selleks on isegi loodud mugavamad tingimused. Ega see koroonakogunemine ei olegi ju ainuke ilutulestiku mitte korraldamise argument. Eile nägin internetis pilti ühest nunnust ja nukrast kassisilmadega kassist. Pildi pealkiri oli “Palun ära kasuta ilutulestikku, ma kardan.” See on juba üks põhjus. Kindlasti oluline põhjus, loomad ju ei saa aru, mis paugutamine see on, ja miks me ei peaks nendega arvestama, kui me oleme valinud, et koduloomade pidamine on täiesti aktsepteeritav osa ühiskonnast? Lisaks on minule isiklikult ilutulestik alati tundunud ainult tibusamm eemal sellest, et lihtsalt rahatähti süüdata. Miks siis mitte toidupank? Midagi ilusat ju tahaks siiski aasta ärasaatmiseks teha? Eriti sellise aasta nagu meil just nüüd seljataha jääb.

Ilutulestik tundub tänaseks paraku natuke ajahammasrataste vahele jäänud meetod selleks. Mis ei tähenda, et see ei võiks kaunistada ja täiendada mingeid muid üritusi ja ettevõtmisi. Kuhu see paremini sobib.

Mina tahaks välja pakkuda tulevikuks alternatiive, mida saab ka raha eest osta ja millel ei ole nii selgelt kärsahaisu juures. Eelmisel aastal olin videokunstnikuks Põhja-Tallinna linnaosa ilutulestiku alternatiivüritusel. Tuletõrjujad veekahuritega, laserid ja valgusshow, veelehvikus videohologramm, kõik Noblessneri sadama akvatooriumis. Mulle küll meeldis. Lisaks on enamikul inimestel kodudes internet, suured ekraanid ja muud seadmed. Vabalt võiks teha mingi lühikese kunstilise teose, mis võiks olla ekraani pealt vaadeldav sama emotsiooniga, mida tekitab ilutulestikul. Võib-olla saaks seda isegi kinodes näidata? Kunstnikeduo 404.zero venemaalt näiteks hiljuti andis välja arvutimängu Koma, mille sees saab ringi uudistada virtuaalses maailmas. See maailm koosneb suures osa nende enda varem reaalses elus tehtud installatsioonidest ja lisaks sellele ka installatsioonidest, mida nad ei oleks füüsiliselt võimelised reaalses maailmas lahendama. Minu arust jällegi väga hea lähenemine, mille kaudu saaks ehk ka teha “ilutulestikku” mängumaailmas – sellist, mis ei oleks pärismaailmas võimalik. Äkki praeguses kahtlemises, et kuidas seda korraldada ja kas üldse korraldada, võikski mõelda selle peale, et võib-olla see küsimus ei ole tekkinud ainult tänu pandeemiale ja oleks aeg kuhugi edasi liikuda.

Võimalusi, kuidas aastavahetuse visuaalne show viia tänapäevamaailmaga ühte ajastusse, on mitmeid. Äkki ajal, kui suured kogunemised on pigem taunitud, koduloomi ja nendest hoolimist iga päevaga rohkem ja kriisist tingitud majanduslikus seisus võib-olla oleks mõistlik suunata see olemasolevgi pisku selleks, et arendada võimalusi, mis arendaks ja teeks huvitamaks tänase digimaailma. Anda see raha näiteks stipendiumideks inimestele, kes uuendaks kogu visuaalse kunsti valdkonda mingis põnevas suunas ja avaliku huvi eesmärgil. Ilutulestik ei pea kuhugi kaduma, selle vaatemängulisus ja võimsus võib jätkuvalt kaunistada kõikvõimalikke sobivaid hetki. Võib-olla see lihtsalt ei ole kogukondliku traditsioonina jätkusuutlik.

Ilusat aastavahetust Viljandi Tulede meeskonna poolt!