Kommenteeri

Siim Reispass: "Uudishimu"

Seda uudishimu asja saab mitme kandi pealt vaadata. Mitu teadust saab oma asja ja joont ajada. Uurida. Mis ajab uurima? Uudishimu. Äkki see ongi kaua oodatud igiliikur. Üks teadus teab rääkida, et see uudishimu. See puht inimlik ja ka loomalik, noh osadel loomadel, uudishimu premeerib meid hormoonide ja opioididega kui me saame midagi uut teada. Sõltuvus. Uudishimu võib olla narkomaania, eriti põletavalt võib see leegitseda kollases ajakirjanduses. Paparazzo peamiseks motivaatoriks ei ole uudishimu, pigem raha. Kui tuleme tagasi uue informatsiooni omandamise auhinna tseremooniale siis see selgitab kuulujuttude ja kollase ajakirjanduse populaarsuse. Inimene on laisk, see info on uus ja väga pingutama ei pea ning premeeritakse ka. Easy money või „kahe parri geika”.

Tohutu jõud on uudishimus. Eriti mis puudutab teiste elusi. Inimestel on kohutsusi, palju kohustusi. Mitte enda ees vaid pigem teiste ees. Oma esivanemate ja järeltulijate ees. Pankade ja liisingufirmade ees. Riigi ees. Tööandja ees. Mõnel ka korteri ühistu ees. Tundub piisavalt palju olevat aga ometigi jätkub inimesel energiat tunda uudishimu kuidas keegi teine elab ja oleb. Üks võimalus kuidas piiluda teiste inimeste eludesse ja olemisse on aken. Aken tundub üldse kuidagi kommunikatiivsem kui näiteks uks. Uks on praktilisem, sealt me käime sisse ja välja. Uks peab olema turvaline, sealt ei tohi läbi pääseda. Mitte keegi! Aken on portaal ja kardin on eesriie. Paljudele inimestele meeldib vaadata neid lavakujundusi mis õhtuti just eriti kirkalt esile paistavad. Mida me vaatame sealt, mida me ootame? Lugu? Kas me otsime mingit oma lugu teiste akendest või otsime lihtsalt mingit lugu. Mis on peale seda kui me saame teada milline laevalgusti või tapeet on kellegi seinas, mis siis edasi. Ja kui eesriie on kinni, kui kardinad on ees. Mitte just väga ammu olid kardinad paksemad kui eesriided. Raudne eesriie ja tulekardin.

Vahel tundub, et inimesed ei taha oma reaalsusesse ära mahtuda, väheks jääb. On vaja tihti peale kusagil mujal olla, muus maailmas. Juba väiksest peale läbi muinasjuttude ja lugude. Nagu alati peaks olema midagi veel, eriti hea kui see oleks midagi müstilist. Ja siis veel midagi, alati tahetakse veel midagi. See mis on, see ei ole ikka see. Me otsime tundmatuid olukordi, et neid müstifitseerida ning seeläbi luua loogika. Ja seda igas valdkonnas läbi ajaloo. Ja läbi loo. Olgu see evolutsiooni teooria või mis tahes eepos või Piibel või ükspuha mis muu pühakiri me määratleme endid läbi loo. Me jutustame üksteisele lugusid, me maalime ja siis pärast otsime millest see maal jutustab. Mis on see lugu selle maali taga. Mis on selle ruloo taga oleva elutoa lugu. Meil ei ole vaja teada ainult kellega naaber käib vaid kogu lugu. Ja iga lugu on eriline. Kuidas sinu vanavanemad kohtusid on eriline lugu. Kuidas su töökaaslane uue auto ostis, kuidas keegi omale korteri või maja sai. Selle tugitooliga on üks huvitav lugu. Selleks, et ära põhjendada mingid asjad elus on meil vaja lugusid. Selleks, et õigustada uue auto liisingusse võtmine on meil vaja lugu. Kogu see jutt kipub loo poole kaldu minema. Selleks, et ära põhjendada oma kunst-tükk on vaja lugu. Lugu on see mis äratab uudishimu. See on nagu Ameerika Talendi saade, mida kurvem lugu sul on, seda andekam sa oled. Mida kurvem on see lugu seda suurem on uudishimu.

Kui uudishimu on Batman siis mälu on Robin. Sest mälu on see kes ütleb, et kas me seda lugu oleme ennem kuulnud või mitte. Kõik informatsioon mis meeltega tajutav ja protsessitav on. Seal on mälu ka ninapidi juures ja vaatab mis uut. Kas üldse on miskit uut. Seal tuleb veel sõpru lagedale, kui mälu leiab uut siis tuleb sõber tähelepanu. Kes aitab fookust hoida just sellel uuemal. Muidu võib see uudne ära kaduda kogu selles infomüras. Praegustel aegadel võib see defitsiidiks saada, see tähelepanu. Kuna müra üleküllust kurdetakse ning tähelepanu aina osavamini oskab peitu pugeda siis peaks ta Punasesse Rammatusse kirja panema. Muidu võib selle müra keskel meelest minna, mis asi see tähelepanu oli.

Oma kunst-tükkis või koerustükkis kasutan ma neid kõiki – uudishimu, mälu ja tähelepanu.

Uudishimu paneb meid aknast sisse kiikama, mälu ütleb meile kas me saame sealt midagi uut. Kui see lamp silma paistab siis on keerulisem mälul otsustada kas seal on midagi uut, tähelepanu saab ka aidata sättida fookust silma paistvast lambist mööda vaadata ning siis saame vaadata kauaks seda uudishimu jätkub ebamugavas olukorras. Meid õpetatakse, et ära topi oma nina teiste asjadesse ja samas uusi teadmisi peab otsima. Ehk siis uudishimu saab eristada heaks ja halvaks.

Kummaga mina tegelen, ma tõesti ei oska öelda.

Jaga lugu:

Lisa kommentaar

Email again: